Kolmas nädal

Tasa ja targu. Bussi juures suurt midagi teha ei jõudnud, samas midagi siiski. Laupäeval sai koos Joeliga põhimõtteliselt bussi lihvimine lõpetatud. Vähemalt see esialgne, mis plaanis oli. Lisaks kruvisime küljest kõik üleliigsed vidinad, need tagumiste uste juudijunnid jne. Lõpus tõmbasime bussi kilega kinni, et väga suured vihmad enne seda, kui garaaži saame, liiga ei teeks. Samas hakkasin jälle hiljem mõtlema, kurat et seal kile all tekib kondentsniiskus ja see pole mitte hea. Seega kui keegi teab, kas see ikka kindlasti tekib ja mis mõju sellel metallile on. Neljapäev käisin Kuidoga võrus turu peal ja andsin oma kütusepumba tellimuse sisse. Kui hästi läheb, ehk saab tuleval neljapäeval juba kätte. Käesoleval nädalal sai alustatud liivapritsi tegemisega. Ostsin voolikud, torud, kraanid ära. Neljapäev viisin lätti ühe vana gaasiballooni treiali juurde, kes keevitab ja lõikab vajalikud augud, kaaned vindid paagi külge, sisse ja peale. Siia juurde võiks veel kirjutada kui tore linn Ape on ja kui vahvaid selle Vastse-Roosas elab. Nimesid nimetamata läksime neljapäeval pärast treiali juures käimist ühte Ape eramajasse, kust oli võimalik osta nii vene viina, suitsu kui ka kütust - ühesõnaga kõiki strateegiliselt tähtsaid asju. Ootasin autos, kui Jüri majast välja tuli, suu kõrvuni ja lausus
:"Nii head valikut pole kaua aega kusagil olnud". No on ikka tegelane. Muide oli suurepärase ilmaga nädal. Mõned pildid ka.

Teine nädal

Kaks nädalat möödas ja uazi hingeelu hakkab selgeks saama. Või siiski mitte... osake sellest kindlasti. Uazi puhul kehtib sama reegel nagu kõigi teiste vene masinate puhul, teenindus on vaid korra ( enne tehasest välja veeremis) ja ülejäänud näpi oma ja teiste mõistuse abiga kuidagi korda. Teisel nädalal juhtus niipalju, et sain uue ventiga, piibujuhtmed, jagaja kaane, lukustuva kütusekorgi :) ja uue kütuse pumba. Õnn jäi aga üsna üürikeseks, kui avastasin, et isa oli mulle hoopis vala pumba toonud. See pump nimelt 469 oma. Seega jah, tuleb otsida kusagilt uus. Juhtmete ja teiste asjade kohta ei oska küll midagi halba öelda. Väga head. A ja siis sain veel uued küünlad ka, vene omad A11. Pakitud ilusti õlipaberisse, nagu vanasti olid need mudelautod. Ja muidugi see vene asjade lõhn, imeline. Kummi õli plastmassi segu. Töödest jõudsin tegeleda veidi kere kallal ja mingist jagu pealmist värvi maha nühkida. Lihtsalt ei jõudnud kõike, mingi jama ka, oli kohutav energiapuudus terve nädal. Sellel nädalal tuleb lõpuks Kuido ka maale ja saame ehk liivapritsi valmis ning kere üleni pealmisest värvist vabastada. Nagu ikka panen mõned pildid ka.

Esimene nädal

Nädal möödas ja pisut ka midagi tehtud. Kuna auto oli igasugust sodi, alates kartulikottidest ja põhust ning lõpetades puuhalgudega täis, siis kulus mul terve esmaspäev lihtsalt koristamiseks. Lisaks lammutasin muidugi ära vaheseina, mille eelmine omanik oli sinna ehitanud. Ise mõtlesin, et ilmselt vist sellepärast, kuna autos on viis kohta ja siis on justkui tagumised kolm reisijat pagasiruumist eraldatud.
Pärast koristust võtsin autolt küljest ära stanged ja lihvisin need käia otsa pandava traatharja abil puhtaks. Paar päeva ei viitsinud midagi teha, või ei teadnud millisest otsast pihta hakata. Uurisin liivapritse nii poest kui ka internetist ja ilmselt tuleb lihtsalt üks selline ise valmis teha. Teenustöööna läheks uazi kere ilmselgelt liiga kalliks ja auto kusagile viimine antud hetkel lisaks veel kulusi ja ei oleks üldsegi mõtekas. Ah jaa lisaks lihvisin veel ära traatharjaga tagumise põranda, kuhu oli aja jooksul kogunenud üsna korralik korrosioonikiht.
Väärt infot ja nõu sain laupäeval mil koos targemate meestega võtsime maha kütusepumba ning veel osa sodi. Pealtnäha ei olnudki mootoril suurt midagi viga, aga kui kuidagi käima ei tahtnud minna pidi kusagil miskit nihu olema. Panin aku peale ja mootor käis ringi, aga tööle ei läinud. Jupi kaupa vaatasimegi ning tuli välja, et kütusepump ei löö nö kütust üles ja mootor ei saa kätte. Laupäeval sai survepesuriga puhtaks lastud ka põhjaalla kogunenud pori. Eks ta üldiselt selline koristusnädal kippus olema. Panen mõned pildid ka, täna proovisin ühe koha pealt veidi liivapaberiga lihvida, et pealmise värvi maha saaks. Hiljem kulub pritsiga siis vähem liiva ning vaeva. Lisan uazil piltidel ühe täiesti kõrvalise pildi. Tundus minu jaoks huvitav. Meil lõi siin lähedal ühte kuuske laupäeval äike.

Algus

Mõte

See mõte, et teha üks tore vene buss korda oli mul peas juba eelmine suvi, aga ei teagi mille taha see jäi. Kuidol liikusid mõtted samas suunas eelmise aasta sügisel. Mõtles, et kurat oleks tore midagi 2010 suvel teha, sest iga aasta on miskit tehtud. Pidasimegi nõu ja kusagilt tuli välja, et mõtleme samas suunas. Ilmselt pole see blogi kirjutamine just väga originaalne asi, aga ehk on kellelgi siiski tore lugeda sellest ettevõtmisest. Mingit ajalist eesmärki me endale ei sea. No suvel võiks muidugi valmis saada. Lisaks veel siia, et tegemist ei ole absoluutselt mingi tuunimise, võimsamaks tegemise või mingi taolise projektiga. Samas otseselt me ka ei restaureeri, vaid lihtsalt vaatame, mis välja tuleb. Tundub, et hea on kui teed midagi mis meeldib ja nii ongi.

Ajalugu
Vahetult pärast Teist maailmasõda alguse saanud UAZ-i saaga kestab tänapäevani, kuigi pärast N Liidu lagunemist oluliselt tagasihoidlikumas mastaabis. UAZ-i sünniajaks võib pidada 1950ndate keskpaika, mil senist Nõukogude maastikuautot GAZ-69-t tootnud tehas kolis Volgamaale Uljanovskisse. Sealt ka nimi UAZ (Uljanovski AvtoZavod). 1965. aastal asendati GAZ-69 lõplikult uue UAZ-469-ga ning 1966. aastal lisandus ka UAZ-452, mis kujutas endast omapärast ristandit maastikuautost ja väikebussist. Valikus oli ka pikap: kastiga teisend 452-st. Kuni 1980. aastate lõpuni oli UAZ tavainimese jaoks kättesaamatu ning teenis vaid miilitsa, sõjaväe ja kolhooside-sovhooside ülemate huve.
Üldine jutt

UAZ-ide kere on tõelistele maastikuautodele kohaselt tugeva redelraami peal. See tagab ehituse lihtsuse ning järeleproovitud tehnika vastupidavuse. Kuid nagu iga tööriista puhul (mida UAZ kindlasti on), on ka UAZ-i kered tihti aastatepikkusest väntsutamisest väsinud. Roostekindlus ei ole samuti just tippklassist. Viimast siis maailma mastaabis, Vene autode keskmist ületab UAZ kindlasti. Kui UAZi osta, tasuks tähelepanu pöörata alusraami seisukorrale: kuidas on läbiva roostega ja metalli väsimusest tekkinud pragudega? Need hädad tähendavad väga suuremahulist tööd alusraami kallal, mis isegi vähestele “tõelistele meestele” jõukohane on, ja nõuab lisaks seadmeid, mida igas garaažis kindlasti pole (keevitus jm). Samas läheks sellises mahus töö mõnes kereremondiga tegelevas ettevõttes väga kalliks, eriti arvestades auto (enamasti soodsat) omahinda. Raamil kere määrab paljuski ka auto mugavuse. Sõiduasend on kõrgel ja vaateväli väikesevõitu akende kiuste hea, kuid sisseronimine puhaste riietega on paras kunsttükk

Meie UAZ

Üldise jutu ning ajaloo osa võtsin kunagi ilmunud autolehest, või oli see tehnika maailm. Päris täpselt ei mäletagi. Meie UAZi puhul on tegemist mudeliga 452. Masin ise on tehasest välja veerenud 29 aastat tagasi. Bussil on kokku koos külje ning tagumise uksega neli sisseronimise kohta. Eriti toredaks teeb minu jaoks asja see, et tegemist on neljaveolise masinaga. Mootor on nagu ikka UAZil 2,4 liitrine vene bensiinimootor. Sama mootor, mida paigaldati Volgale. Kunagi vist kui neid kusagile Itaaliasse viidi pandi peale ka mingeid alfa rome mootoreid. Võtsid ja võtavad nüüdki tunduvalt vähem kütust kui originaal 2,4 liitrine. Bussi pilte pean ilmselt mõne aja pärast lisama, kui kusagilt kiirema netiga koha leian.